Tahan jagada midagi tähelepanuväärset, mille oleme avastanud tuhandete vestluste käigus teiesugustega. Olles analüüsinud sadu küsimusi viimaste sõnumite kohta, leidsime midagi sügavat: inimesed ei karda lihtsalt surra – me kardame, et meid mäletatakse valesti.

Kõige tavalisem küsimus, mida saame, ei ole "Kuidas tehnoloogia töötab?" või "Mis juhtub minu andmetega?" See on "Mida ma peaksin tegelikult ütlema?" See küsimus paljastab meie sügavaima hirmu: et meie viimaseid sõnu võidakse valesti mõista, need on ebapiisavad või ei suuda kuidagi tabada meie armastuse täiust.

Inimesed võitlevad sageli mitte surmaga, vaid survega muuta oma lõplik sõnum täiuslikuks. Nad piinavad iga sõna pärast, muretsevad, et unustavad midagi olulist või ei suuda oma emotsioone õigesti väljendada. Kuid siin on see, mida ma olen õppinud, vaadates tuhandeid inimesi selles protsessis: täiuslikku sõnumit pole olemas ja just seetõttu on autentsed sõnumid nii võimsad.

Teie viimane sõnum ei pea olema kirjanduslik meistriteos. See ei pea lahendama kõiki pereprobleeme ega tegelema kõigi suhete keerukusega. See peab lihtsalt olema tõsi sellele, kes sa oled ja mida tunned. Inimesed, keda sa armastad, ei vaja sinult täiuslikkust – nad vajavad ühendust.

Samuti oleme adressaatide valimisel midagi ilusat õppinud. Enamik inimesi mõtleb alguses ainult lähisugulastele, kuid mõistab siis, et valitud perekond – sõbrad, kellest said õed-vennad, mentorid, kellest said vanemlikud tegelased, kolleegid, kellest said päästerõngad –, väärivad teadmist, kui palju nad olulised on.

Lõplike sõnumite loomise emotsionaalne teekond kulgeb etteaimatavat teed pidi: kõigepealt vastupanu, siis ülekoormamine, millele järgneb läbirääkimised lihtsamate võimaluste pärast, teatav hirm tehnoloogia ees ja lõpuks – nende jaoks, kes läbi suruvad – sügav omaksvõtt ja isegi rahu kogu protsessi suhtes.

Mind liigutab kõige rohkem see, kui vaatan, kuidas inimesed mõistavad, et nende viimaste sõnumite kirjutamine parandab tegelikult nende praeguseid suhteid. Mõtisklemine sügavalt selle üle, mida nad tahavad igale inimesele öelda, motiveerib neid sageli ütlema mõnda neist asjadest just praegu, kui nad veel siin on.

Teie viimane sõnum ei ole esitus ega test. See on kingitus – ebatäiuslik, inimlik ja asendamatu, sest see tuleb sinult. Usalda oma südant, kirjuta oma tõde ja tea, et inimesed, kes sind armastavad, hindavad kalliks kõike, mille otsustad maha jätta.

JP, Luca, CJ, 8 ja Summer